Jaanuar algas põnevalt, ootusärevalt. Sain eelmise aasta lõpuks kätte oma kauaoodatud uue Sony A7 III täiskaader hübriidkaamera aga pole veel jõudnud ühtegi objektiivi sellele osta. Varem pildistasin Canoni tehnikaga ja olin vägagi rahul aga mingi aeg sai põhilisem osa sellest maha müüdud ja keskendusin rohkem videole. Ostsin korralikuma Sony 4K videokaamera ja muid erinevaid asju, mida on vaja korralikumaks videosalvestuseks vaja. Mida aeg edasi, seda loogilisem tundus, et tahaks ikka ka pilti rohkem teha sest oskused on juba ammu olemas ja töötahet ka jätkub!

Kuna Canon on nii video kui fotomaailmas pehmelt öeldes loorberitele puhkama jäänud ning Sony seevastu on väga jõuliselt ja väga häid kaameraid tegema hakanud ja mul ka varasemalt Sony videotehnikaga ainult positiivsed kogemused, siis oli loogiline, et ostan ka Sony fotokaamera.

Tean varasemast asjade ostmise ajast, et kõige kallim viis oma lõpuks korralik tehnika muretsemiseks on osta kõigepealt “mingid asjad” ja siis asjad, mis on tööks mõeldud. Teades seda, otsustasin minna lõppkokkuvõttes odavamat teed mööda ja seega osta kohe, korralikud objektiivid.

Sigma nagu oleks teadnud, et ma plaanin Sony peale kolida ja nad lasid lõpuks oma väga heast ja valgusjõulisest Sigma 24-70mm F2,8 ART seeria objektiivist ka Sonyle sobiva kinnitusega versiooni. Ainuke “häda” oli selles, et nad tegid seda detsembris ja kuna detsember on ju “kingitustekuu”, siis oligi arvata, et nii hea hinna kvaliteedisuhtega objektiiv ei jää jõulude ajal lettidele vedelema vaid Sony omanikud ostavad need ära.

Juhtus see mis juhtuma pidi ehk Euroopa kesklaost said need objektiivid otsa ning jaanuari 3 nädala lõpuks peaks neid uuesti juurde tulema ning 4 nädala sees peaks ehk mingi ports neid ka Eestisse müüki jõudma ja ehk saan ka mina oma kauaoodatud objektiivi lõpuks kätte.

Olin olukorras, kus mul on uus ja paljulubav kaamera aga objektiive pole, seega sain ainult kaamera menüüd näppida. Mingi aeg meenus, et mul on olemas üks veneajast üks vana aga omaaegne parim makroobjektiiv Volna 9 ehk M42 keermega. M42 keermega objektiivi ei saa niisama lihtsalt Sony E-mounti otsa keerata vaid on vaja vaheadapterit. Tellisin selle ära aga pole veel kätte saanud aga vahepeal kasvas isu ikkagi kohe ja nüüd miskit huvitavat pilti teha. Teadsin, et mul naabrimehel on 3D printer olemas ja uurisin, kas ta saaks mulle vajaliku adapteri teha? …mõne tunni pärast oli adapter olemas, ajutiseks sobib väga hästi.

Kes õue vaadanud on, on märganud, et talve kui sellist pole, pole kohevat lund, pole isegi päikest ammu korralikult näinud, seega õues midagi eriti pildistada pole. Täiesti ISO 1600 ilm. Mõtted läksi tubasele tegevusele.

Aasta algul jõudis mulle ka üks uus ja kiiremat salvestuskiirust pakkuv mälukaart: Sony Tough. Nagu nimigi viitab, peab see üks paganama kõva kaart olema – füüsiliselt kõige vastupidavam mälukaart olema. Mõtlesin, et katsetaks siis seda väidet. Kuna Sony ise pole osanud sellest head tootefotot teha siis mõtlesin, et teeks ise – soojas toas aga külma pildi.

Kaart on tugev, vee, külma ja kuumakindel jne kindel aga ei tea, et keegi oleks vett ja külma koosmõju kasutanud.

Ühel nädalavahetusel leidsin sobiva suurusega plasttopsi, fikseerisin õhukese läbipaistva teibi abil mälukaarti võimalikult sirgesse asendisse, valasin vett täis ja panin tavalisse sügavkülma.

Hommikul sättisin töölaua valmis, võtsin jäätunud “mälukuubiku” välja. Algusest peale oli kindel plaan seda sinises valguses pildistada ja kuna mul on Nitecore SRT7GT taskulamp, mis lisaks muudele headel omadustele oskab ka ilusat sinist valgus näidata, siis oli valgusallikas olemas.

Panin taskulambi tagurpidi lauale, kahe kohvipaki peale suuremast pildiraamist laenatud klaasi ja klaasi alla taskulamp. Päev varem olin katsetanud jääkuubikut ka otse taskulambi peal aga loomkatsete käigus selgus, et lamp läheb soojaks ja hakkab kiiresti jääd sulatama. Klaasi peab enamvähem loodi saama sest nii jää kui klaas nn teadupärast libedad… Selleks, et mälukaarti kollakam logo paremini välja tuleks, selleks lasin ülevalt lisaks soojema pealampi kitsa valguskiire kaarti ülemisse otsa.

Pildisin statiivilt, Sony A7 III + ajutine 3D printeriga tehtud M42 to E-mount adapter + venelaste üks parim macroobjektiiv Volna-9 macro 50/2.8.
ISO 100, ava ca 11, säriaeg 1/40.

Minu töölaud ehk “Behind the Scenes” pilt ka.

Põhimure oli ilusa jää saamine. Tavaline kraanivesi ei kõlba sest läheb mõradesse, on hägune jne. Kasutasin lõpuks destileeritud vett ja sain enamvähem sellise tulemuse, nagu tahtsin.

Ahjaa, mälukaart töötab peale korduvat jäätumist kenasti edasi  Need mälukaartid on ka juba Eestis üsna odavaks läinud ehk kui natuke googledada, siis saab sellise kaarti juba 75 euri eest kätte.

Ilus pilt sai ja kuna ka selle tegemine pakkus põnevust, otsustasin seda põnevust ka Facebooki videofoorumi grupis jagada. Paljud arvavad, et korralikuma tootefoto tegemiseks on mingeid erilisi tingimusi ja teadmisi vaja, no muidugi natuke on aga ikka palju on katsetamist ja kui lõpuks miskit hästi välja tuleb, siis mul pole küll kade meel oma kogemusi jagada.

Seda, et see väga kaudselt videoga seotud postitus selle grupis vaata et kõigi aegade kõige populaarsemaks postituseks osutub, seda ei osanud isegi aimata.

No ja oli aja küsimus, millal mõni Sony müügiga seotud ettevõtte turundusinimene selle info leiab.

Lugu jätkub… 🙂